Posts

Oma mätta otsast näeb küll kaugemale, kuid mets on siiski lähemal kui silmapiir

Ma juhtusin kunagi lugema Sirbist või Müürilehest artiklit Inimlikkus on loomalikkus või midagi taolist, hetkel ma seda üles ei leidnud. Artikkel väitis, et see mida me nimetame inimlikuks on olemas ka loomadel, ning see mis saab nimetuse masinlikkus või robotlikkus on olemas ainult inimestel. Tegemist on küll kindlasti hüperbooliga, aga see mõte jäi mulle kuklasse pesa punuma; laias laastus kipun nõustuma. Eelneva näol on tegemist ühe mõttemudeliga. Mudelite mureks on see, et nad on lihtsustused. See on muidugi ka nende tugevus. Hea mudel võiks olla selline mis lihtsustab ära mingis kontekstis ebaolulise ning jätab alles vaid selle, ilma milleta ei saa. ISPEA kursuse käigus on mul tekkinud mentaalne mudel tehnoloogiast inimese pikendusena. Taolise mudeli põhjal lähtudes kusjuures tekib isegi küsimus kas me oskaksime ära tunda mõne maavälise tsivilisatsiooni loodud tehnoloogia? Kas me nimetaksime seda üldse tehnoloogiaks või on see mõiste ise juba inimkonnaga niivõrd seotud, et mei...

Ouroboros oscillation 2: Ethics Boogaloo

Teema püstitus  Kas mingi tehnoloogia saab olla iseenesest ( a priori ) eetiline või ebaeetiline? Kui arvad, et jah, siis too kummastki kategooriast üks näide ja põhjenda. Kui arvad, et ei, siis põhjenda arvamust. Kas tehnoloogia on eetiline/ebaeetiline? Jah, aga... Hakates mõtlema sellele kas mingi tehnoloogia saab olla iseenesest eetiline või ebaeetiline, jäin ma juba kohe alguses jänni. Iseenesest tehnoloogia eemaldatuna kasutajatest ning autorist võiks ju olla eetilisuse murest vaba? Eetikat kui sellist ju ei eksisteeri iseenesest, eetika tekib inimeste omavahelise kokkupuute kontekstis. Seega kui oleks olemas tehnoloogia mis lihtsalt on, puutumata kokku inimestega, võiks ta ju olla eetika küsimusest vaba? Sellisel juhul muidugi pole meil mõtet sest rääkida, õigemini me ei oskakski sellest rääkida kuna puhas teadmine tolle tehnoloogia olemasolust on juba suhestumine inimestega. Sellisel juhul on kõik tehnoloogia millest me teadlikud oleme ning mida me kasutame mingi eetilise ...

√(kuri) = ?

Teema püstitus Vali üks suurematest IT-turvariskidest (võib võtta tekstist, aga võib ka kirjeldada mõnda muud) ja analüüsi seda ajaveebiartiklis. Mida tuleks "Mitnicki valemi" kolme komponendi (tehnoloogia, koolitus, reeglid) selle maandamiseks ette võtta? Hmmm... Ma nüüd lähenen sellele teemale natukene diagonaalis võibolla, kuid loodan siiski et see väga mööda ei lenda. Üks suurimatest turvariskidest IT-süsteemides on loomulikult inimene. Me võime selle taandada absurdini, et kui inimest pole, pole ka probleemi (kollektiivselt inimkonnana, mitte stalinistlikult :D). Sest et kui inimkond praegu maa pealt kaoks, kaoksid koos nendega ka IT turvariskid. Mida ma muidugi täpsemalt silmas pean on see, et inimkomponent mängib kõikides teistes turvariskides piisavalt suurt rolli, et see omaette tähelepanu alla võtta. Inimesed on mugavad, laisad ja geniaalsed. Nagu ka selle nädala foorumipostitustest juba välja saab lugeda leitakse viis kuidas saada kõrvale tüütust paroolide vahet...

Kuidas labürindist välja pääseda?

Ma valisin oma raamatu retsensiooni teoseks Viktor Pelevini Õuduste Kiivri ( https://en.wikipedia.org/wiki/The_Helmet_of_Horror ). Tundus lihtne ja  natural fit   ITSPEA ainesse, kuna kogu raamat on kirjutatud jututoa vestluse formaadis. See nüüd lõppes hoopis sellega, et ma hakkasin natukene Madhjamaka budismi uurima, aga see on teine teema :) Üks huvitav nüanss, mis mulle silma jäi on see, et jututoa formaat on jube sarnane teatritüki vormile. Peamine, mis süžeed edasi viib, on tegelaste jutustamine. Ma küll ei mäleta aga minu arust oli muidugi näidendite tekstides ka metainfot, ehk siis tegelastest väljaspool asuvaid kirjeldusi, mida siin raamatus ei olnud; tegemist on puhta mitmesuunalise jutuga. Eriti tuli mulle meelde kunagi ammu loetud Beckett'i Godot'd Oodates. Teine tähelepanek oli, et Pelevin siiski tegi formaadi suhtes järeleandmisi, et teos paremini loetav oleks. Osad tegelased läksid kohati omavahel dialoogi ning teised ootasid kannatlikult oma järge, lastes neil ...

Have you tried turning it off and on again?

Püstitus  Kujutle end IT tugilahenduste otsustaja rolli Eestis - kuidas tuleks sedalaadi tehnoloogia rakendamist korraldada? Seekordne ülesanne on päris raske, kuigi mõnes mõttes ka kergem kuna tegu on mõttemänguga, ning need mulle meeldivad. Olles piisavalt vähe kursis käesoleva teemaga, enam-vähem nii palju kui kursuse materjalidest lugesin ning üht-teist mida ise näinud olen, püüan siin kuidagi moodi orienteeruda ning loodan et kõiki rehasid päris läbi ei astu.  Mõtteid Esimene mõte mis pähe tuleb, on see, et me peaksime eristama kahte erinevat viisi edendada erivajadustega inimeste ligipääsetavust IT lahendustele. Sarnaselt sellele nagu meil on olemas nt kaldteed uutes ehitistes, ning teiselt poolt ratastoolid mis neid kaldteid kasutavad, võime eristada näiteks passiivseid ja aktiivseid meetmeid. Passiivsete meetmete alla loeksin ma igasugused veebi nõuded, et piltidel oleks alt text, sisenditel oleks õiged label'id ning muu taoline, et aktiivsed tööriistad neid käide...

Fekalisatsioon

Interneti avarustes on kanda kinnitanud selline tore termin nagu  enshittification , mille kohta saab lähemalt lugeda näiteks lehtedelt  https://pluralistic.net/2023/01/21/potemkin-ai  ja  https://locusmag.com/feature/cory-doctorow-no-one-is-the-enshittifier-of-their-own-story . Need kaks artiklit rõhuvad suuresti ärilise käitumise poole peale, kui mulle tundub et sellel mündil on ka teine külg (või pigem sellel täringul on veel tahkusid). Üks aspekt, mis minu jaoks tihtipeale erinevate tööriistade või teenuste kasutamiskogemust alla viib on kurikuulus  feature bloat . Arenduse kontekstis kasutatakse teda küll natukene teistmoodi, või teise nurga alt, kui kasutajakogemuse kontekstis on tal ka oma roll. Lisavõimekus oma olemuselt ei ole halb asi, kuid kui neid uusi featuure korralikult ei hallata ning vanade võimalustega ei kooskõlastata võib tulemuseks olla kasutamatu segadus. Mida rohkem võimalusi mingi tööriist või platform pakub, seda keerulisem on pakkuda ko...

Hea +/- halb

Ülesanne Too ajaveebiartiklis üks positiivne ja negatiivne näide kasutatavusest veebis (kasutada võib ülalmainitud Jakob Nielseni kasutatavuse komponente, aga ka muid kriteeriume). Hea Hea näitena tooksin välja sellise toreda tehnoloogiahiiu otsingulehe nagu Google. Mulle on alati meeldinud Google'i esilehe disain, nagu ma seda esimesena mäletan ( https://www.webdesignmuseum.org/gallery/google-1999 ). Seal on küll ka muid vidinaid, kuid see mis silma tõmbab on logo, suur tühi tekstilahter ja nupud Google Search ja I'm Feeling Lucky. Idee on lihtne ja intuitiivne: sa kirjutad midagi ning vajutad otsi. Kas kasutaja saab sellest esmasel kasutusel aru? Pigem jah, ma arvaks. Kas ta saab oma asjad edaspidi otsitud? Jah. Kas sa oskad seda kasutada pärast mitme aastast pausi? Jah, kui nad just midagi muutnud pole väga. Siiani on olnud kasutus üpris sarnane alates 1997. aastast Web Design Museum'i piltide järgi vaadates. Vigu saab parandada, kuna üles serva jääb alles lahter edasi...