Fekalisatsioon

Interneti avarustes on kanda kinnitanud selline tore termin nagu enshittification, mille kohta saab lähemalt lugeda näiteks lehtedelt https://pluralistic.net/2023/01/21/potemkin-ai ja https://locusmag.com/feature/cory-doctorow-no-one-is-the-enshittifier-of-their-own-story. Need kaks artiklit rõhuvad suuresti ärilise käitumise poole peale, kui mulle tundub et sellel mündil on ka teine külg (või pigem sellel täringul on veel tahkusid).

Üks aspekt, mis minu jaoks tihtipeale erinevate tööriistade või teenuste kasutamiskogemust alla viib on kurikuulus feature bloat. Arenduse kontekstis kasutatakse teda küll natukene teistmoodi, või teise nurga alt, kui kasutajakogemuse kontekstis on tal ka oma roll. Lisavõimekus oma olemuselt ei ole halb asi, kuid kui neid uusi featuure korralikult ei hallata ning vanade võimalustega ei kooskõlastata võib tulemuseks olla kasutamatu segadus.

Mida rohkem võimalusi mingi tööriist või platform pakub, seda keerulisem on pakkuda kogu seda võimekust kasutajatele nii, et põhifunktsionaalsus selge ning intuitiivselt kasutatav oleks, samal ajal tagades ka hea ligipääsu ning kasutatavuse keerulisematele juhtudele. Halvimal juhul tõmbame kasutajal kohe juhtme kokku kui ta esimese pilgu liidesele viskab.

Selle üheks lahenduseks on vanade võimaluste järk-järguline välja lülitamine ning kustutamine, mis ka muidugi osadele kasutajatele varvastele astub. Siiski enamuste kasutajate ning ka teenuse-tarkvara omanikule on see positiivne tulemus siis kasutatavuse ning ka ressursside kokkuhoiu näol.

Ühest küljest on see mõistetav, eriti ettevõtete puhul kes soovivad kasvada ning laiendada oma kasutajaskonda; samuti ka avatud tarkvara puhul, kus on soov lisada igast kellasid ja vilesid, et katta ära kõik panustajate/kasutajate soovid ja vajadused.

Isikliku näitena võiksin ma välja tuua Duolingo, millega ma mingil hetkel alustasin keeleõpet. Ma olin aastaid selle äpi kasutaja, ning sinna tilkus pidevalt juurde mingeid uusi asju, mida mul otseselt vajadust kasutada polnud, kuid mille peale Duolingo pidevalt pinda käis, et vaata seda ja teist, proovi seda ja teist. Mida juurde eriti ei tulnud oli keele õppimiseks vajalik materjal, lisandus palju gamification elemente. Kiiruse peale testid, sõpradega mõõdu võtmine jne. Maisiteraks "tordil" oli lõpuks see kui ma vaatasin mingil hetkel kogu situatsioonile kaugemalt ja kriitilisema pilguga peale ning terendas arusaamine, et Duolingo mitte ei õpeta otseselt keelt, vaid kultiveerib engagement'i. Delete.

See on selline poolemotsionaalne argument, ilma igasuguse uurimusliku toetuseta, kuid ma tahaks uskuda, et mingi iva siin sees on. Programmid ja tööriistad paisuvad omasoodu järjest suuremaks, kuni nende mugav kasutamine muutub pea võimatuks, juhul kui keegi sellega aktiivselt vaeva ei näe, et too kasv kontrolli all hoida ning seda osavalt õiges suunas juhtida.