Kuidas labürindist välja pääseda?

Ma valisin oma raamatu retsensiooni teoseks Viktor Pelevini Õuduste Kiivri (https://en.wikipedia.org/wiki/The_Helmet_of_Horror). Tundus lihtne ja natural fit ITSPEA ainesse, kuna kogu raamat on kirjutatud jututoa vestluse formaadis. See nüüd lõppes hoopis sellega, et ma hakkasin natukene Madhjamaka budismi uurima, aga see on teine teema :)

Üks huvitav nüanss, mis mulle silma jäi on see, et jututoa formaat on jube sarnane teatritüki vormile. Peamine, mis süžeed edasi viib, on tegelaste jutustamine. Ma küll ei mäleta aga minu arust oli muidugi näidendite tekstides ka metainfot, ehk siis tegelastest väljaspool asuvaid kirjeldusi, mida siin raamatus ei olnud; tegemist on puhta mitmesuunalise jutuga. Eriti tuli mulle meelde kunagi ammu loetud Beckett'i Godot'd Oodates.

Teine tähelepanek oli, et Pelevin siiski tegi formaadi suhtes järeleandmisi, et teos paremini loetav oleks. Osad tegelased läksid kohati omavahel dialoogi ning teised ootasid kannatlikult oma järge, lastes neil omavahel jutustada.

Sisulisema poole pealt märgiksin ära veel, et ära oli kasutatud ka osade inimeste tung oma vestluskaaslastega päriselt kokku saada, kuid sellel ma pikemalt ei peatu.

Minu jaoks tundusid tähelepanu väärivad teemad sellised, mis ei ole päriselt interneti kui suhtlusvahendi juurest siiani kadunud. Kellega ma päriselt räägin? Kas see mida keegi kirjutab on tõsi või väljamõeldis? Kui palju sellest mida kirjutatakse on modereeritud/tsenseeritud? Kes meid veel pealt kuulab? Kas minu vestluskaaslased on päriselt olemas?

Lugu algab sellega, et hunnik erinevaid tegelasi on sattunud mingisse müstilisse ruumi (igaüks erinevasse) kus on arvutikonsool, mis laseb neil kasutada jututuba, mida meie lugejana pealt saame "kuulata". Igaühe toas on uks mille taga on variatsioon labürindist, mis lõppkokkuvõttes ei vii mitte kuhugi. Üks tegelane on Ariadne, kelle unenägude kirjeldused toovad sisse temaatika, mida kaudu teised tegelased nende situatsiooni lahti harutama hakkavad; või õigemini üritavad. 

Üldiselt jääb mulje, et kõik loodavad Theseuse saabumise peale, kuid kahtlustavad, et üks või teine anonüümne vestluskaaslane on tegelikult Minotaurus. Lõpuks, kui Ariadne on piisavalt lahti seletanud (võiks siis arvata, et tema kirjutatu on selles kontekstis too metafooriline lõng algsest müüdist), tekib kõigil osalistel mingi arusaamine mida lugejaga ei jagata; ega polegi mõtet, kuna tegelased ju ei tea et me neid pealt kuulame ja teada soovime mis juhtus. Vihjatakse sellele, et kõik võib olla tegelikult Minotauruse enda peas, kogu labürint ja muu.

Alguses tundus hea lihtne valik, kuid jube abstraktne jutt oli tegelikult. Suurim kokkupuute punkt IT valdkonnaga oligi just formaadi valik. Põhiline otsene praktiline iva taandub sellele, et anonüümsete kontaktide puhul pole kunagi lõpuni teada kelle või millega on tegu. Lisaks, kui sul puudub võimalus valideerida kellegi kirjutatut, ongi lõpuks usalduse küsimus, kas usud või mitte.