Tilk merre

Natuke statistikat

Netflixis, Amazon Prime'is ja erinavatel voogedastus platformidel on näiteks UKs 2025 aasta lõpu seisuga üle 340000 tunni (~39 aastat) filme, sarju ja muud vaadatavat materjali (https://informitv.com/2025/11/28/bbc-iplayer-library-approaches-size-of-netflix). Numbrid on võibolla natukene mööda, kuna enamuse vaatasin silma järgi graafikult.

Spotify laulude kollektsioon ületab 100 miljonit, mis oleks 3min 30sek laulu pikkuse juures umbes 665 aastat kuulamist (https://insights.vaizle.com/spotify-statistics), kusjuures Spotify'sse laaditakse iga päev juurde 60000 laulu (natuke alla 5 kuu kuulamist - https://soundcamps.com/blog/spotify-statistics).

Maailmas on hetkel natukene alla 160 miljoni raamatu (https://isbndb.com/blog/how-many-books-are-in-the-world).

Olles agar meedia tarbija, kui ma tarbiksin iga päev 50 aastat jutti ühe 1,5 tunnise filmi, vaataksin kaks tunni aja pikkust sarja, kuulaksin ühe 12 laulu pikkuse albumi, ning loeksin ühe raamatu... Siis suudaksin ma umbes 64000 tundi sarju-filme, kuulaksin 18 kuu jagu muusikat, ning loeksin ära natuke üle 18000 raamatu. See on siis vastavalt 18,8% hetkel UKs edastatavast sisust, 0,2% hetkel Spotifys olevast muusikast (sinna laetakse nelja päevaga rohkem) ja 0,01% hetkel maailmas eksisteerivatest raamatutest.

A mis siis?

Ma olen juba jupp aega mõelnud, et tänapäeval on uue muusika, uute filmide-sarjade ja uute raamatute leidmine läinud järjest raskemaks. Seda kõike on lihtsalt nii palju, ning ülemaailmne ühenduvus plus info valguse kiirusel liikumine on selle olukorra ainult hullemaks teinud. Meedia laialdane kättesaadavus on tekitanud niivõrd satureeritud olukorra, et leida sellest kohutavast meedia merest üles midagi mis sulle päriselt meeldib on muutunud vaevarikkaks tööks.

Ma olen korduvalt kuulanud Spotify erinevaid algoritmilisi playlist'e, et avastada uut muusikat. Pika peale aga kahjuks väsib kõrv lihtsalt ära. Isegi otse mulle suunatud algoritmi puhul tuleb igast väsitavast sessioonist võibolla 1-2 laulu, mis mulle enam-vähem meeldivad. Samas iga korraga kui ma seda teen, treenin ma ennast natukene rohkem uue muusika kuulamist pelgama. Lihtsam on kusagilt mõni vana hea nostalgiline lugu käima panna ja seda jälle mustmiljonindat korda kaasa õõtsuda.

Olen kuulnud seda, et näiteks suurtel muusikafestivalidel satuvad tihti esinema viimasel ajal artistid, keda valdav enamus ei tea (valideerimata statistika, pead anda ei julge). Iseenesest see tundub loogiline, kuna just sellise satureerimise filtri tagajärjeks võiks olla väga kitsad ja spetsiifilised fännide kogukonnad. 

Ma ei tea kas siinkohal on tegemist päris probleemiga, või on see lihtsalt miski mis mind häirib aga noh... Isegi kui valdav enamus toodetud materjalist on hullem saast (ilu on vaataja silmades :P), on need mastaabid siiski piisavalt suured, et ka kvaliteetse meedia mass on enneolematult suur. Lihtsalt kahju on kõigest sellest mis jääb kogemata, nendest üks miljonist teostest, milleni lihtsalt ei jõua ennast tuhnida. Võimalikust lemmikbändist kelle muusikat kunagi ei kuule... Mitte et varem oleks parem olnud, lihtsalt oleme suutnud uue potentsiaalse ängi allika leida :)