Jutustus kahest nähtusest

Kiire sissejuhatus

Tänase postituse teemaks on ITSPEA 2. nädal ehk siis kaks tehnoloogiat mis pärinevad iidsetest aegadest enne veebi sündi 1991. aastal. Esimene neist kadunud, teine veel täies elujõus.

Emotikon

Emotikon on emotsiooni ikoon, tilgake inimlikkust ühtede ja nullide poolt joonistatud tekstis arvuti või telefoni ekraanil. Ajaloost nii palju, et teadaolevalt tõi Scott Fahlman Carnegie Melloni ülikoolist selle kasutusse elektroonilise kirjavahetuse kontekstis (https://arstechnica.com/gadgets/2025/11/in-1982-a-physics-joke-gone-wrong-sparked-the-invention-of-the-emoticon/).

Sealt edasi on emotikonid levinud viraalselt igale poole elektroonilistesse suhtlusvahenditesse ning osaliselt isegi tagasi paberile (vähemalt ma ise kasutan neid küll pastakaga kirjutades). Ma arvan, et suurt rolli siin mängib emotikonide võime tuua kerge vaevaga sõnumisse just seda emotsiooni mis nende nimes ka kirjas.

Tegelikult on ka tekstiga võimalik anda edasi vägagi erinevaid emotsioone, kuid see on pigem kunst mis nõuab palju lugemist ning praktiseerimist (erandina tooks siinkohal välja all caps kirjutamise, mis erilist tunnetust ei nõua). Samuti nõuab emotsiooniderohke teksti kirjutamine aega. Emotikonide kasutamine seevastu on oluliselt lihtsam ja kiirem, idee poolest on võimalik juba ühesõnalist lauset rikastada lisainfoga, kuidas seda lugema peaks. Näiteks "Okei :)" vs "Okei :/", mis mulle tõlgenduks kui "Okei, tundub hea mõte" vs "Okei... Oled sa ikka päris-päris kindel?".

Teine suur tegur emotikonide laiaks levikuks oli tõenäoliselt see, et emotikone sai ja saab lisada otse teksti sisse. Teksti edastuse vahendid olid juba olemas, ning tegu oli lihtsalt uue konventsiooniga. Ka praegustes messenger'ides on lisaks ikoonide otsingule olemas tavaliste emotikonide lühendid, mis tõlgitakse automaatselt vastavateks piltideks.

Meie emade ja isade emotikonid pole muidugi päris samad mis on meie omad, ning mis on ja saavad olema meie laste omad. Kindlasti muutuvad ka nende tähendused samamoodi nagu muudel sümbolitel, siiki ma usun et emotikonid ise jäävad meiega kuni eksisteerib teksti vormil kiirsuhtlus.

Turbo nupp

Nüüd aga kardinaalne temaatika muutus. Ma mäletan väiksena, kui esimest korda hakkasin arvutitega üldse midagigi tegema, olid paljudel masinatel peal sellised veidrad asjad nagu turbo nupud. Neid hoiti alati sees, ning turbo nupu välja klõpsimine tegi arvuti talumatult aeglaseks. Tegemist oli veidrusega, millele ma tol ajal erilist tähelepanu ei pööranud. Nii oli. Nüüd umbes nii 30 aastat hiljem (tsipa vähem, aga ümarad arvud on toredad) tuli mul see asi uuesti meelde kadunud tehnoloogiate kontekstis. Tuleb välja, et turbo nupul oli täiesti oma koht ning tegu oli lihtsa ja kavala inseneerimisega lahendamaks päris probleemi. Nimelt juhtus nii, et mikroprotsessorite ning personaalarvutite võidukäigu alguses kirjutati nii mänge kui programme mis sõltusid otseselt protsessori taktsagedusest. See on lihtne ning loogiline viis panna programmi käituma inimesele tajutaval kiirusel. (Vahemärkusena, kusjuures minu meelest kasutatakse sama võtet siiani näiteks embedded programmeerimises, aga pead ma selle eest ei annaks). Mikroprotsessorid kurivaimud aga arenesid edasi, läksid kiiremaks, ning lõpuks hakkasid ka oma taktsageduselt varieeruma. Turbo nupp oli paari põlvkonna protsessoritele loodud lahendus, mis lülitas ta backward compatible režiimi, et simuleerida vanemate protsessorite taktsagedust, et oleks võimalik kasutada neid programme ja mänge mis eelmise põlvkonna masinatele olid kirjutatud. Ajapikku kadus praktika niimoodi programme ajatada, ning kadus ka arusaadavalt turbo nupp. Lihtsalt selline tükike nostalgiat minu jaoks :)

(viide: https://www.computerhope.com/jargon/t/turbo.htm)